ENESETEOSTUS

See on blogi tööst, aga mitte ainult. See on blogi karjäärist, aga mitte ainult. See on blogi eneseteostusest.

Unistus, mis täitus 20 aastat hiljem, aga siiski õigel ajal: Katrini lugu

Katrin Alujev töötas pikalt personali- ja kvaliteedijuhina. Tema töökohtadeks on olnud sellised tuntud ettevõtted nagu TNT Eesti, mis tegeleb kullerteenustega, ja Eesti üks tuntumaid reisibüroosid Estravel. Kuid juba mõnda aega ei tegele Katrin personalitööde planeerimise ja juhtimisega. Ühel hetkel oli aeg lihtsalt küps, et teha esimene otsustav samm uuel teel ja valida amet, mille suunas oli ta tundnud sisemist tõmmet tegelikult juba paarkümmend aastat. Selleks teeks sai terapeudi tee. “Terapeudi töö peabki olema inimese elus teine või isegi kolmas, neljas karjäär – ei kujuta hästi ette, et kahekümnendate alguses olev vähese elukogemusega inimene suudab empaatiliselt oma klienti tema eluraskustest edasi liikuma juhendada,” arvab Katrin ise.

Oma praegust tööd klientidega kirjeldab Katrin nii: “Täna teen ma ajaliselt kõige rohkem terapeudi tööd ja teisel kohal on koolituste läbiviimine. Holistilise teraapia seanss on üsna pikk, tavaliselt kuni 3h, seega üle kahe seansi päevas reeglina teha ei saa. Täna püüan teraapiatööd teha kolmel päeval nädalas.

Kui vaadata, kes ja milliste teemadega terapeudi juurde satuvad, siis mingeid mustreid saab kindlasti välja tuua, kuigi tegelikult jõuab üha rohkem erinevaid inimesi sügavama enesearenguni. Tundub, et kõige rohkem on kliente kahes vanuserühmas, kas 28-32 aastat või 38-42 aastat. Need on perioodid kahe olulise murdepunkti ümber meie elus. Teemadest on ikkagi kõige rohkem suhtealaseid muresid – suhe ei toimi või suhet ei teki. Ja järjest rohkem satub teraapiasse inimesi, kes otsivad ennast ja oma laiemat eesmärki elus. Viimase teemaga seondub sageli ka maadlus professionaalses elus toimuva kriisiga.”

Lisaks õpetab Katrin inimesi mediteerima ning veab õpitubasid isude ja söömise psühholoogilistel teemal, kus jagab oma kogemusi ning avastusi seoses kehakaalu ja dieetidega. 

Kui kaua oled ise mediteerimisega tegelenud ja kui palju tunde nädalas mediteerimisega tegeled?

Mediteerima hakkasin aastal 2011, kui alustasin õpinguid Holistika Instituudis. Enne seda tegin mingeid jõuetuid katseid. Minu jaoks on meditatsioonil mitmeid versioone ning asendustegevusi ja seetõttu on raske kokku arvestada. Sellist klassikalisemat meditatsiooni on mu elus olenevalt päevast ca 15-30 minutit päevas.

Katrin Alujev 2

Foto Meeli Küttim

Viimastel aastatel on mitu omas valdkonnas tunnustatud personalijuhti teinud otsuse sellest tööst loobuda ja uutesse rollidesse asuda? Mis Sa arvad, mis on see põhjus? 

Igaühel on kindlasti oma algpõhjus, kuid üks raske osa selles töös on kindlasti olla pideval tulejoonel – töötajad avaldavad ühelt poolt enda soove paremateks töötingimusteks ja teisalt tahab juhtkond äri võimalikult väikeste kuludega juhtida. Sina personalijuhina tahad asju parendada, aga käed jäävad lühikeseks. See on suur stressiallikas. 

Ma ei saa öelda, et mina enam personalijuhi tööd teha ei tahtnud, tegelikult hakkasin lihtsalt järjest rohkem terapeudi tööd armastama. Tundsin, et  saan sellega rohkem teha ja selles töös on justkui iga sekund väärtuslik. Personalijuhi töös hakkas häirima see, et oli palju sellist vahemeheks olemist, sellist kellegi esindamist, õiguste eest võitlemist või otsuste endale müümist ja õigustamist. Ma hakkasin järjest rohkem nägema personalis iga inimest eraldi. Ma sain aru, et minu jaoks on põnevam tegeleda üksiku inimese arenguga kui organisatsiooni arenguga. 

Kas mäletad, kuidas Sa oma esimese karjäärivaliku tegid?

Mul on elus olnud tegelikult kaks suuremat tööalast kannapööret. Ma ei olnud põhikooli ajal eriti õppimisele orienteeritud ja nii jõudsin õppima kutsekooli. Minu kasuema ainukeseks tingimuseks oli see, et eriala annab mulle ka keskhariduse. Aastal 1990 oli kaubandus endiselt äärmiselt populaarne eriala, sest see võimaldas ligi pääseda defitsiidile. Nii läksin ka mina esimese erialana õppima müüjaks. Kuigi mul tuli see töö hästi välja ja tegelikult oleksin võinud ka selles vallas vaikselt karjääri teha, siis tundsin, et olen millekski enamaks võimeline. Nii sai vaikselt alguse esimene kannapööre.

Palju oli järgmises valikus Sinu enda otsust, kui palju pereliikmete ootuste täitmist või ühiskonna survet?

Tegelikult oli selles taas nii ühiskondlikku survet, aga juba ka enda valikut. See valdkond pakkus mulle lihtsalt huvi. Veel kaupluses töötades käisin ma mitu aastat Tallinna Majanduskooli ukselt (tollal internetti polnud :)) erialade sisseastumistingimusi uurimas. Esmalt oli populaarne hotellimajandus ja siis pangandus. Kuid matemaatika eksam heidutas mind, tagantjärgi mõistan, et see oli õnneks. Nii sattusin ma taas populaarsusest tingituna kinnisvaramaaklerite kursusele ja seal pandi mind esimest korda oma elu peale mõtlema. Sain aru, et pean tegema pikema plaani, kui tahan, et minust elus veel midagi tuleb. Oma südames oleksin ma tahtnud minna psühholoogiat õppima, kuid teadsin, et oma kutsekeskkooli paberitega mul mingit võimalust Tartus pole. See aga mind otseselt ei heidutanud ja valisin paremuselt teise tee. Tegin plaani, et pean esmalt sekretäriks õppima, sest see võimaldab mul pääseda kontorisse tööle ning näha erinevaid suundi, kuhu edasi areneda. Pärast seda oli mul kindel plaan lõpetada EBS´i rahvusvaheline ärijuhtimine. No loomulikult pean ma tunnistama, et ka selle valiku taga oli hetkeline moesuund. Samas oli see siiski mingil määral teadlik otsus, sest samal ajal oli ka juura väga populaarne, kuid seda ma teadlikult ei valinud. Mul oli tunne, et äri sobib mulle rohkem ja täna olen selles ka täiesti kindel, et tegin õige valiku.

Mis sai kinnisvaramaakleri kutsest?

Osalesin Mendelson & Co korraldatud 4-kuulisel kursusel. See oli väga hea ja ma õppisin väga palju kasulikku. Kõige kasulikum hetk oli see kui härra Mendelson lõpupeol kõigilt küsis, et mida keegi edasi teeb. Kõigil olid selged plaanid. Mina aga sain aru, et kinnisvaramaakleriks ma ikkagi saada ei taha, aga kelleks tahan, seda ka ei tea. Siis jalutasin lööduna koju ja mõtlesin välja oma elu esimese pika plaani.

Mitu aastat Sa oma elus kokku õppinud oled?

Hiljuti just arvutasin kokku, et olen 22 aastat koolis käinud.

Mida Sulle lapsepõlves teha meeldis? Millisest elust Sa siis unistasid?

Lapsepõlves oli mul kaks suurt unistust. Tahtsin saada näitlejaks või õpetajaks.

Kas need elukutsed tulid ka vahel päevakorda, kui oma karjääriplaane muutma asusid?

Teadlikult mitte, kuid tegelikult olen kaudselt nii näitleja kui ka õpetaja viies läbi erinevaid koolitusi.

Millal Sa hakkasid tundma, et ei olemasolev töö ega elustiil ei paku enam pinget ega pole päris see, mida tegelikult teha tahaksid?

Vaatasin hiljuti ühe ammuse koolituse, millel osalesin, materjale ja avastasin, et olin juba 2004. aastal kirjutanud sinna, et „Mul on natuke kõrini tööalasest rabelemisest.“ Olin siis 29-aastane. Tegelikult läks veel 6 aastat enne, kui kutse nii tugevaks läks, et otsustasin uut eriala õppima minna.

Millised tunded need olid?

Minu puhul saigi määravaks pigem elustiil, kui et töö iseloom. Mulle meeldis väga mu töö ja meeldiks siiani, kui ma saaksin seda teha siis, kui ma tahan ja sellises koguses, nagu ma tahan.

Mis Sind Sinu eelmise töö ja elustiili juures ärritas, vihastas, ei meeldinud?

Üks olulisemaid asju oli see, et mulle ei sobi rutiin E-R ja 9:00-17:00. Mulle meeldib ise oma päeva kujundada.

Mind on hakanud häirima kogu juhtimise kontseptsioon, isegi edumeelsete organisatsioonide juures. Midagi on minu jaoks fundamentaalselt paigast ära. Inimesed panustavad nii suure aja oma elust tööle ja suudavad rahaliselt vaevalt ots-otsaga kokku tulla. Inimestel pole aega ega oskustki iseendale mõelda, näiteks sellele, et see on nende elu. Me veedame suurema osa oma ärkveloleku ajast tööl ega märkagi, kuidas elu möödub. Selleks ajaks, kui on aeg pensionile jääda, on stressist ja ületöötamisest tervis käest ära ja enamus mehi ka kiirelt manala teel.

Kui palju mängis rolli juht Sinu lahkumisotsuse tegemisel?

Positiivses võtmes. Ta toetas mind igati mu õpingute juures ja mul oli pigem kahju oma juhi juurest lahkuda.

Kuidas Sul tekkis mõte hakata psühhoterapeudiks? 

Soov olla psühholoog oli minus juba väga ammu, kuid mulle tundus, et olen oma võimaluse maha maganud. See oli tegelikult väga teadlik ning ainus valik, kuhu liikuda. Minu plaan oli rahulikult 4,5 aastat kestev õpe läbida ja siis hakata tasahaaval karjäärimuutusele mõtlema. Kuid suund oli õige ja ma hakkasin juba õppimise ajal ning veel endise töö kõrvalt teraapiaid tegema. Nii oli üleminek sujuvam, kuid lõplikku otsust oli siiski raske teha.

Kaua Sul läks muutuse vajadusest arusaamisest esimeste sammudeni?

Laias laastus 10 aastat, eriti tugevaks läks tunne ca 3 aastat enne muutust. Õppima läksin ma 2011 ja töölt tulin ära 2014 oktoobris. Esimese kliendi võtsin tegelikult vastu juba 2013 veebruaris.

Kui paljude ideede ja mõtetega Sa mängisid, milliseid alternatiive veel kaalusid ning miks need kõrvale jäid?

Terapeudi töö on minu kutse, tunnen, et see on seotud minu elu eesmärgiga. Tol hetkel ei kaalunud ma teisi alternatiive, kuid ma ei ole siiani veel 100% matnud maha mõtet minna õmblemist õppima, võib-olla saabub ka selleks veel aeg. Üks töö ei sega teist. 

Kas õmblesid juba lapsepõlves? Kuidas on lood praegu õmblemisega?

Teismeeas hakkasin õmblema, kui tahtsin ilusti riides käia. Esialgu oli see pigem vajadus ja võimalus. Alles aastaid hiljem sain aru, et see meeldib mulle ka tegevusena ja tunnen sellest puudust. Vaatasin oma naabrinaist, kes muudkui ilusaid kangaid kleitideks tegi ja sain aru, et tahan ka. Täna naudin õmblemist ja enamus kleite on enda kätega tehtud.

Millised olid Sinu ootused muutusele?

Peamiseks eesmärgiks oli teha tööd, mis pakub mulle iga päev kirge ja rõõmu. Loomulikult ka soov kujundada ise oma kalendrit ja elu.

Millised need esimesed sammud olid ja mis oli nende tegemiseks liikumapanev ajend?

Ma arvan, et mind pani liikuma meis kõigis kuskil peale kolmekümnendat eluaastat tärkav soov enesesse vaadata ning hakata rohkem oma vaimse arenguga tegelema. See soov viis mind läbi koolituste kokku teiste terapeutidega ning sain aru, et ma pole hiljaks jäänud, vastupidi – sellist ala ei tohikski esimese erialana õppida.

Kas oli ka midagi, mis Sind kohe tegutsema asumisest tagasi hoidis? Hirmud, kahtlused?

Kahtlusi ja hirme oli väga palju. Kindlasti kõige rohkem mõjutas majanduslik kindlustatus, mida olemasolev karjäär pakkus. Mulle tundus, et minus ei ole eraettevõtjat, mulle meeldis see turvalisus, mida organisatsioonis töötamine pakkus. Ja loomulikult on ka hirmutav jätta oma suhteliselt edukas karjäär ja hakata nullist uut karjääri looma, kui oled 40-aastane. Ühel hetkel oled sa kogenud personalijuht ja järgmisel hetkel algaja terapeut. See on psühholoogiline egolõks, kuid isegi terapeutidel on sellised mured:).

Kas laenud/liisingud/majanduslikud kohustused lükkasid ka Sinu karjäärimuutust edasi?

See oligi see, mis otsust pikalt edasi lükkama sundis. Tegelikult rahulikult asjad läbi kalkuleerides ei tulnudki suuri „ohvreid“ tuua. Lihtsalt teadlik valik, et mõni aasta on natuke vähem võimalusi ja rohkem on vaja oma ostuotsused läbi mõelda. Minu jaoks on alati olnud hästi tähtis olla majanduslikult sõltumatu, siin oli nii mõndagi õppida enne lõpliku sammu tegemist.

Kõige raskem oli teha otsust töölt ära tulla, lõpuks hakkas keha haiguste abil mind tagant lükkama. Tegelikult tuli aga nii välja, et kui olin tööl öelnud, et lähen ära, siis tekkis mul praktiliselt koheselt 2-kuuline järjekord teraapiaklientidest.Tegelikult tean täna, et majanduslik turvatunne on mõtteviis ja see pole kuidagi seotud sellega, kas ja milline on meie sissetuleku allikas. Kuigi mu sissetulek on täna veel väiksem ja kindlasti ebakindlam kui vanasti, siis tunnen ennast täna palju kindlamana, kui kunagi töötajana tundsin.

Sotsiaalse staatuse kaotamise hirm oli alguses samuti, õnneks mitte suur ja sain ise ka aru, et see on pseudoprobleem. 

Mil moel muutus Su elustiil – peresuhted, hobid?

Muutus kindlasti elustiil, olen nüüd iseenda peremees ja õpin rahulikumat elu. See on küll esialgu “teoorias” tugevam kui praktilises väljundis. Leian ennast endiselt üle töötamas, kuid siiski aina vähem. Mul jagub palju rohkem aega endale ja oma tervisele tähelepanu pööramiseks. Täna võin öelda, et teen suurema osa ajast ainult neid asju, mida mulle meeldib teha ja asju, mis mind innustavad.

Kuidas kodused ja lähituttavad Sind toetasid?

Kõik mu lähedased toetasid mind. Olen väga tänulik oma elukaaslasele, kes on siiani iga mu mõtet alati toetanud ja olnud julgustaja. Samuti olen tänulik kõkidele oma sõpradele, kes julgustasid ning esimesed kliendid minuni saatsid.

Juhustesse ma ei usu ja seetõttu olen tänulik, et kogu selle protsessi juures on minu juurde ja ümber „sattunud“ inimesed, kes on ise sarnast muudatust läbi tegemas või juba teinud. Nii mõnegi inimesega sai seljad kokku pandud ja koos samme tehtud. Kindlasti olen tänulik oma terapeudile Kadi Kütile, kes tegi sama muudatuse minust mõned aastad varem. Tema kohta võin küll öelda, et ta oli selle protsessi juures mu mentor, kes aitas nii vaimse toetuse kui ka praktiliste nõuannetega. Olen talle väga tänulik.

Usun aga sünkroonsustesse. Ja neid on mu elus tohutult palju olnud. Paraku olen neist paljusid varasemalt vaid tagantjärgi märganud. Üks „juhus“ oli ka see, kuidas ma oma karjäärimuutuseni jõudsin. Käisin ajakirja “Director” juhtide õhtul, kus esines Alar Tamming, kes soovitas ühte raamatut. Selle raamatu põhjal hakkasin otsima koolitust ja selgus, et see koolitus on kuu aja pärast Eestis. Seal koolitusel kohtusin mitmete terapeutidega ja see viis mind Holistika Instituudi lehele ja sealt kohe õppima.

Millist abi oleksid veel soovinud?

Tegelikult oli kõik olemas. Tagantjärgi võin vaid öelda, et tuleb julge olla ja küsida abi, see oli sageli ainsaks takistuseks, et püüdsid uhke olla ja ise hakkama saada

Mis on suurim erinevus sinu praeguses elus võrreldes eluga enne kannapööret?

Mul on vabadus teha ainult neid asju, mida ma tahan teha, kellega ma tahan teha ja millal ma tahan teha.

Mida teeksid praegu sellele kõigele tagasi vaadates teisiti? Kas on midagi, mida kahetsed?

Ei kahetse, see oli protsess, mille tuli läbi teha, et jõuda siia, kus ma täna olen. Tulevikuks olen õppinud rohkem toetust vastu võtma.

Kui oluline on networking? Palju Sa oled seda kasutanud, et oma eesmärke saavutada?

Teadlikult ei ole eriti kasutanud. Ma ei ole sellist tüüpi inimene, kes suudab suhelda inimestega lihtsalt äri eesmärgil. Mul peab olema inimestega midagi enamat jagada.

Kas Sa saaksid kirjeldada mõnda ehedat positiivset emotsiooni, kus tundsid, et oled nüüd tegemas asja, mis Sind tõeliselt huvitab?

See voo tunne tabab mind iga kord kui mingit koolitust ette valmistan või läbi viin ja pea iga kord, kui kliendiga seansi lõpetan. Seda tunnet ei saagi vist sõnadesse panna, see on selline kõrgendatud, ülim positiivne emotsioon, mis sind tabab. Justkui läheks hele latern pea kohal põlema ja sa tead, et sa oled just õigel ajal õiges kohas.

Millised võiksid olla järgmised arengud, näiteks 10 aasta perspektiivis?

See on töö, kus õppida on nii palju. Näen ennast ka 10 aasta pärast terapeudi ja koolitajana. Võib-olla olen hakanud veel millegagi tegelema, kuid küll see tuleb, kui on õige aeg.

Palun anna 3 soovitust teistele, kes on „teelahkmel” või rahulolematud, kuid siiski veel oma vanas kohas paigal.

  • Mtu aastat on sul vaja veel tööl käia enne kui pensionile saad jääda? Kas see töö, mida sa täna teed, on see, mida sa oled valmis tegema kõik need aastad? Millise sisetundega?
  • Kui sa ei tea veel, mida sa teha tahad, siis proovi ja katseta erinevaid asju. Otsi oma kirg ülesse ja selle leiab vaid erinevaid asju proovides. Ka kõige kummalisemast hobist võib su uus karjäär välja kasvada.
  • Kui sa leiad selle oma asja, siis universum toetab sind. Sinu ülesanne on seda tuge, mis võib igas vormis tulla, märgata ja vastu võtta.

Milline raamat on Sul praegu lugemisel?

Joe Dispenza “Kuidas vabaneda harjumusest jääda iseendaks”.

Millist raamatut soovitad teistele lugeda – mis on Sind avardanud?

See oleks väga pikk nimekiri:). Kui alustad iseenda otsimisega, loe kindlasti läbi Paolo Coelho “Alkeemik”. Kui tahad paremini universumi mõista, soovitan läbi lugeda Lynn Taggarti “Väli”. Kui tahad oma suhteid mõista ja arendada, loe läbi Robin Skynneri ja John Cleese “Õnneliku perekonna saladus”. Kirjuta ja küsi, siis oskan paremini soovitada.

Kellega Sa sooviksid kohtuda, kui aeg ja koht ei oleks oluline – miks ja mida neilt küsiksid?

Ema ja isaga – nii palju oleks uurida ja küsida, et neid mõista tänase teadmistepagasiga.

Milline on Sinu meelest suurim leiutis siiani, mis elu kergemaks või huvitavamaks on teinud?

Neid vidinaid on palju. Auto, arvuti, telefon, aga ka raamatud, lihvija ja föön:). Olen iga päev tänulik kõige selle eest, mis mind ümbritseb ja mu elu lihtsamaks teeb.

Mis Sind motiveerib hommikul voodist tõusma?

Põnevad tegevused, mis mind ees ootavad.

Mida Sa teed siis, kui Sul on igav?

Mul vist ei olegi kunagi klassikalises mõttes igav olnud. Mul on alati nii palju mõtteid, mis tahavad teostamist. Ma arvan, et võtaksin välja mõne raamatu, jalutaksin sõbranna juurde või niisama, vaataksin telekast midagi mis mulle meeldiks.

Kust tulevad Sinu ideed?

Tagataskust:). Ideedest pole mul kunagi puudus olnud, pigem ajast ja muudest ressurssidest, et neid rakendada. Tegelikult on vaja vaikust ja rahu, siis tulevad mõtted. Üsna sageli tulevad mul ideed, kui lähen jooksma või kepikõndi tegema. Vahel on vaja juba poolel teel telefonis märkmeid teha.

Katrin Alujev

Foto Annika Metsla

Mida Sa oled õppinud just tööl?

Inimesed on erinevad ja seeläbi väga põnevad.

Millised on Su tugevused inimesena?

Positiivsus, võime teisi innustada, kiirus.

Kui vana Sa olid, kui teenisid oma esimese palga?

Olin 15-aastane, kui töötasin 2 päeva Mustpeade Majas “garderoobitädina” ja siis sain ametikõrgendust – mind ülendati ettekandjaks.

Mida ütleksid 10-aastasele Katrinile praegu?

Rohkem lapsemeelsust ning vähem vastutust ja praktilist meelt.

Kelleks Su lapsed saada tahavad ja kui palju nende soovides on vanemate soovitusi?

Vanem tütar tahab saada professionaalseks ratsanikuks või fotograafiks. Väiksemal on soovid veel lahtised. Viimati uuris ta, kas emad saavad ka kraanajuhid olla.

Millist tööd Sa kunagi teha ei taha? Millist tööd oma lastele ei soovita?

Ma ei suuda teha rutiinset tööd ja töid, mis ei lähe kokku mu sisemiste väärtustega. Lastele soovitan, et nad ei teeks tööd, mis neile midagi ei paku ja mis neis vaid stressi tekitab.

Kuidas tuled toime virrvarriga lapsed-pere-olme-töö-vaba aeg?

See on asi, mida alles õpin. Olen alati olnud rohkem tööle orienteeritud, olen olnud isegi tõeline töönarkomaan. Kuigi olen püüdnud leida suuremat tasakaalu ja liigun selles suunas, siis tean, et minu jaoks jääb töö alati väga oluliseks. Olen aru saanud, et võti on selles, et su enda „patareid“ peavad täis olema. Sul peab olema piisavalt aega endale meeldivateks tegevusteks, lõbusateks tegevusteks ja füüsiliseks aktiivsuseks. Enda energia ehk tervise eest hoolitsemine on prioriteet. Väga tähtis on ka oma suhtele aja leidmine. Abi tuleb osata küsida ja kasutada. Ka kodus tuleb õppida delegeerima ja asju nö sisse ostma, olgu see siis näiteks koristaja või lapsehoidja palkamine.

Milline on Su ettekujutus unistuste elust? 

Tahan õppida elama hetkes ja õppida seda hetke nautima. Vahet ei ole, kus sa oled, kellega ja mida teed. Kui raha poleks probleemiks, siis tõenäoliselt reisiksin rohkem ja pikemalt.

Kujutame ette, et oled 80-aastane ja vaatad oma elule tagasi, siis mida Sa oled selleks ajaks korda saatnud ja mis Sa tahaksid maailma ja perele endast maha jätta?

Oskan nautida iga hetke ja kõik mu päevad on endiselt täis rõõmu ning kirge. Mu tervis on korras ja ma ei tarbi regulaarselt ühtegi ravimit. Siis tean, olen elanud täisväärtuslikku elu ning olen edukas.

Loodetavasti olen ma suutnud endast maailma maha jätta sama rõõmsameelsed pereliikmed ning tänu oma tööle ka päris palju sama edukaid kliente.

Mida teeksid siis, kui saaksid ühe päeva olla nähtamatu?

Tõenäoliselt midagi lõbusat, praktilisi nalju.

Milline ebaõnnestumine on olnud tagantjärele tarkusena tegelikult hoopis „õnnestumine“ või muul kujul osutunud positiivseks kogemuseks?

Olen vist pea terve elu võtnud ebaõnnestumisi kui õppetunde ja ei oska neid isegi oma elus ebaõnnestumistena näha. Kõik on ju olnud millekski vajalik. Kasvõi see, et ma ei saanud sisse keskkooli, kus olin ka põhikooli lõpetanud. Ma arvan, et see oli üks parimaid asju, mis minuga elus on juhtunud. Pääsesin negatiivsest keskkonnast positiivsesse ja soojade inimestega ümbritsetud keskkonda. See viis mind kokku mu klassijuhataja Külliki Türiga, kes oli meile alati enamat kui lihtsalt õpetaja ning tõi nii mõnegi meist sügavast august välja.

Mul on elus kõigega vedanud, ma olen positiivne optimist:). Usun, et kõigel meie elus on põhjus, iga nö negatiivne kogemus on õpitund, mis on vaja oma arenguteel läbi teha. Elu on areng.

Lõpetuseks palun anna kaks nõuannet. Esiteks – millest alustada, kui on soov oma toitumisharjumusi muuta? 

Iga muutuse puhul on esmalt vaja aru saada, kus sa oled. Selle teema puhul on sul vaja esmalt täiesti ausalt ära kaardistada, millised su toitumismustrid tegelikult on. Seejärel saad hakata otsima põhjuseid ebatervislike toitumisharjumuste taga, et neid siis korda tegema hakata.

Teiseks – kui mitu minutit päevas peaks mediteerima, et see hakkaks positiivset mõju avaldama?

See on üks peamisi müüte, mis meditatsiooniga koos levib, et on mingi kindel kogus, mis on õige. Tegelikult on see ikkagi tunnetuse küsimus. Üks suurimaid vigu ongi see, et inimesed püüavad kohe hakata 20-30 minuti kaupa mediteerima. Tegelikult tuleks alustada kuskil 1-2-minutilisest mediteerimisest ja siis kogemuse kasvades seda pikendada. Mediteerimine ei tohi tuua lisastressi, vaid selle eesmärk on stressi vähendada. Küsimus on pigem regulaarsuse hoidmises, mitte meditatsiooni pikkuses. Kindlasti annab pikem meditatsioon tuntavamaid tulemusi, kuid ole realistlik ja arvesta oma elustiili ning võimetega. Pigem natuke, kui üldse midagi.

Soovime Katrinile omalt poolt erksat kõrva klientide kuulamisel ja soovitud teeotsani aitamisel! Kergust elamisel!

Katrini tegemistel saate silma peal hoida siit

morning_coffee_hires

Advertisements

Informatsioon

This entry was posted on 08/05/2016 by in Karjääripöörded.

Navigeerimine

%d bloggers like this: